Teksti suurus:
A A A

Kaitseliidu mehed Raadiojaama kaitsel

23.08.2021
Väljavõte Vastseliina Gümnaasiumi õpilase Artur Vodi uurimustööst "VÕRUMAA INIMESED 1991. AASTA PÖÖRDELISTES SÜNDMUSTES" 
Koostaja Artur Vodi 11.klass
Juhendaja Küllike Nagel
Vastseliina 2017
 
KAITSELIIDU MEHED RAADIOMAJA KAITSEL 
 
4.1 Kaitseliidu Tartu malev raadiomaja kaitsel 

 
Kaitseliidu Tartu maleva 1. Malevkonna ajaloopealik Kalev Konso meenutas, et Tartu kaitseliitlased said esimesed tuleristsed juba Tartumaal 20.augusti öösel. Nõukogude sõjaväekolonni jälgimiseks seati üles vaatluspostid Kabja lähedal Tatra orus, Tartu ringteel ja EPA tornühiselamu katusel. Kui Kaitseliidu mehi kutsuti, Tallinna, siis õnnestus kokku saada ainult üks kuuendik tollasest liikmeskonnast.
21. augusti hommikul sõitis n-ö eelgrupp bussiga Tallinnasse. Telemaja juurde jõuti umbes kella 12 ajal st juba 13 tundi pärast iseseisvuse väljakuulutamist. Lõuna ajal startis juba Tallinnasse suurem grupp kaitseliitlasi, keda juhtisid Meelis Säre ja Johannes Kert. Bussis sõitnute meelest oli meeleolu sõjakas, hirmu varjati lõõpimisega. Tallinnasse jõudes saadi ülesandeks raadiomaja kaitsel osaleda. Positsioonid asusid barrikaadidel, mis koosnesid lähestikku mitmesse ritta paigutatud raskeveokitest. Viimased blokeerisid nii raadio- kui telemaja ümbritsevate kvartalite tänavad. Mõnel oli koormaks liiv, mõnel paekivi.

Foto  8. Raskeveokitest tõke tele-ja raadiomaja juures[1]
 (ERR-i arhiiv)
Tartlastele anti juhised tegevuseks barrikaade tabada võiva rünnaku ja ka võimaliku pisargaasirünnaku puhul. Instruktaaž puudutas võitlusvõtteid nii vastase soomukite kui ka Interrinde töölismaleva salkade ja provokaatorite vastu. Käsitleti ka võimalikku taandumist ülekaaluka jõu edenemise korral.
Tartu 1. malevkonna asukoht oli Pronksi tänaval Pioneeride väljaku kohal. Süütevahenditega varustatud barrikaad asus pargipoolsel küljel. Barrikaadi taha põõsaste alla pandi isiklik varustus. Veoautode kastides jõudsid nii mõnedki endale sisse seada varjumiskoha. Tänava teisel poolel asuvasse majja paigutati Nõukogude-Afganistani sõja kogemustega mehed salaja kohale toimetatud tulirelvadega. Nende ülesandeks jäi rünnakule asunud vastase sõdurite tulistamine selja tagant. Täiendavalt jälgiti ümbruskonna tänavaid piilkondadena.
Tartu Kaitseliidu kogu toonane tulirelvaladu oli umbes kümmekond ühikut – peamiselt legaalsed jahirelvad, kuid oli ka vanu töökorras relvi ilmasõdade aegadest. Kõige käepärasemateks võitlusvahenditeks olid  kaasavõetud kumminuiad, õhukese teraga kokkukäivad labidad, kaika, kurikad ning hulk erinevaid väikekülmrelvi. Lisavarustusena olid tartlastel kaasas gaasimaskid ning ühena vähestest raadiojaamad sidepidamiseks. Julgemat tunnet sisestasid kaitsjatele süütepudeleid täis kastid positsioonidel. Neid valmistati õhtu jooksul ka juurde, nii et lõpuks jagus neid pudeleid peaaegu iga mehe relvastamiseks.
Raadiomaja esine oli täis spontaanselt kogunenud rahvast, kelle meeleolu oli ülev.
   
Inimesi liikus edasi-tagasi, kogu aeg pugesid nad läbi barrikaadide. Rahva toetus kaitsjatele oli ennenägematu just toitlustamise osas: Pargipingid olid täis piima- ja keefiripakke ning rivi korras käidi söömas supikatelde juures.
Kuigi Eesti Raadio edastas ööpäev läbi uudiseid olukorrast, ei vähendanud see siiski teadmatust, kuid aitas samas moraali kõrgel hoida. Paljud kaitsjad noormehed olid sõjalise väljaõppeta, nõukogude sõjaväes teeninud aga teadsid, kellega on vastaspoolel tegu. Kui mõni kaitsjatest tundiski hirmu, siis suutis ta seda hästi varjata.
Kui Pihkva dessantdiviisi lahingumasinad hakkasid teletorni juurest lahkuma, ei jõutud puuduliku side tõttu teavitada kõiki Kaitseliidu üksusi. Samuti ei teatud seda, et objektide hõivamisest oli üldse loobutud. Kui teletorni kaitsjatel oli põhjus rõõmustamiseks, siis raadiomaja kaitsjatele saabus üks pingelisemaid momente. Mälestuste kohaselt hakkas Narva maantee poolt kostma masinate müra ja roomikute lõginat. Esimeste soomukite nägemisel haarasid mehed oma relvad ja asusid kaitsepositsioonidele. Üks noor kaitseliitlane suutis juba süütepudeli tahile tule otsa panna ning valmistus seda soomuki pihta viskama. Õnneks suutsid kaaslased tal selle käest ära võtta. Sekundite jooksul oleks võinud sündida midagi pöördumatut, mis oleks tähendanud reaalse võitluse algust. Olukord barrikaadidel rahunes. Hilisõhtul tuli veel üks häireteade, mis osutus valeinfoks.[3]
Kui raadiomaja oleks rünnatud, saanuks sealsetel barrikaadidel asunud Tartu ja Võru kaitseliitlased esimese löögi, mis oleks võinud lõppeda inimkaotusega mõlemale poolele ning tõenäoliselt suuremaga kaitsjatele. Tänu kaitsjatele ja meie riigi juhtidele ei katkenud kordagi neil päevil raadiosaated.
 
4.2 Võru Kaitseliidu Maleva liikmete meenutusi Tallinna raadiomaja kaitsmisest
 
4.2.1 Malevapealik Aigar Lipingu mälestused

  
See oli 19. august 1991, (mul on aiamaa Kirumpääl ja siis oli Võru ringtee juba olemas) kui korraga kuulsin, et midagi lõgiseb ja mingid masinad sõidavad. Kuna see müra oli nii valju, siis kõndisin ma sinna ja vaatasin kerge üllatusega, et midagi on lahti. Sain kohe aru, et midagi olulist on sündimas. Aga see informeerimise süsteem oli siis teistsugune, sest mobiile kui selliseid ju polnud. Ajasime lauatelefonidega inimesed välja ja määrasime, kes keda teavitama peab. Mina hakkasin organiseerima bussi, et koos kaitseliitlastega Tallinnasse sõita. Bussiga oli selline lugu, et seda kohe pakuti mitmest kohast. Ma küll ei tea enam, kust see buss lõpuks saadi, aga tagantjärgi ütleks neile veel tänusõnad, sest mingisugusest tasust või bensiinirahast polnud juttugi. Eesti vabadus oli kõigi ühine asi.
Liiva tänaval, praeguse Liiva ja Jüri tänava ristil asuv punane maja, kus tol ajal KL staap asus, oli 20. augusti hommikupoole kogunemine. Ja siin ma võin küll öelda, et antud ajaloosündmus näitas, kes on kes. Nimesid ma ei hakka enam välja tooma, kuid nii mõnigi suure jutuga või väga isamaalise jutuga mees lihtsalt näiteks niiöelda hilines või ei jõudnud kohale. Inimesed näitasid oma tegelikku mina – kes jäi haigeks, kes kadus lihtsalt ära, kes rõõmustas putši alguse üle Moskvas. Aga mis on tõsi, on see, et pikki relvi meil kaasas ei olnud, need jäid siia maha, sest oli ka öeldud, et neid me ei võta. Aga sellised noad ja pikemad täägid olid küll, granaate oli üksjagu kaasas ja mõningal meist isegi püstoleid. Arvatavasti toidumoona ka oli kellelgi kaasas.
Tallinnasse saime me muidu ilma sekeldusteta, ei olnud ühtegi teetõket, kuigi me olime arvestanud, et äkki venelastel on mõni tõke veel kuskile pandud, aga raadiomaja juurde saime me ilusti. Tänava nimed küll on ununenud, aga Tartu maanteelt sadama suunas pöörata, sellel tänaval me siis maha läksime. Seal oli väga palju rahvast. Algul ei saanud arugi kuhu vaja minna on, sest kõik sebisid ringi. Uurisin selles rahvahulgas välja, et kus see staap on. Seal olid muidugi ees juba mitmed varem tuttavad inimesed, näiteks Manivald Kasepõld ja veel mõned. Kaitseliidu mehi seal ikkagi keegi muu peale kaitseliitlaste ei kamandanud, sest Eestis valitses hõõrumine Kaitseliidu ja Kodukaitse vahel. Savisaarel oli Kodukaitse, kes sai toetuse välisriikidest - Taanist ja Rootsist, kuna Rootsi kaitseorgan samastus Kodukaitsega. Kaitseliidu nimi ja põhimõte on natuke teine põhjamaa riikidega võrreldes, nii et meil oli küll sellist hõõrumist, aga seal ei läinud ütlemiseks. Nii oligi siis jagatud, et Kodukaitse valvab teletorni ning Kaitseliit raadiomaja.
Raadiomaja juurde jõudes uuriti meilt esmalt, meil olemas on. Puudus oli  raadiojaamadest sidepidamiseks. Meie, Võru kaitseliitlaste vastutuslõik oli Lasnamäe poolt tulev teelõik, kuhu palju teid kokku jookseb. Meil oli kaasas granaate, nii ründegranaate RGD5 kui ka kaitsegranaate F1. Kuna kaitsegranaat pillub rohkem kilde, siis nendega mindi kuhugi kõrgemale poole, et sealt neid vajadusel tankidele visata. Tagantjärgi mõeldes oli kõige imelikum see, et kedagi väga ei huvitanudki – ei saa ju pussnoa ja palja rinnaga tanki vastu, sest midagi head poleks sealt tulnud. Muidugi mida veel oli kaasa, need olid kärbikud, mille mehed olid oma jahipüssidest ise teinud. Kes varem oli jõudnud teha, neil oli püstoli käepidemega kaheraudne, aga mõnel oli kohe näha, et värskelt rauasaega oli toru lõigatud lühemaks, kuna pika relvaga ei võinud tulla, siis oligi alles jäänud ainult torujupp ja pikk kaba.Sellist värskelt lõigatud relva nähes muidugi soovitasin ma kaba lühemaks lõigata.
Me läksime oma vastutusalasse, paigutasime mehed laiali. Meie meeste probleemiks oli see, et paljud ei tundnud Tallinna linna ja vahepeal tundus ka, et osad mehed on kuhugi kadunud. Tunnistan ausalt, et segadust oli, sest sellist koordineeritud juhtimist, mis oleks allpool toiminud, minu arust ei olnud.
Tähtis muidugi sellistes olukordades on ka see, et kaitsjatel kõht täis oleks. Toidu eest hoolitsesid kohalikud elanikud, kes olid väga abivalmid. Tagantjärele mõeldes oli hämmastav see, et Kodukaitse mehi teletorni juures toitlustati tsentraliseeritud korras, kuid Kaitseliidu meeste toitlustamise peale polnud mõeldud. Kus keegi neil päevil magas, kas üldse magas, kas ma ise magasin - seda ma nüüd enam täpselt ei mäleta.
Kui nüüd kainelt mõelda, et kui venelane oleks ikkagi tulnud, siis oleks ta oma tehnikaga meie kaitse pahupidi löönud. Venelaste soomustransportööridele oli meie meestel vastu panna ainult suur optimism ning mõned relvad, siis on arusaadav, et ilma vereta ei oleks seal midagi toimunud. Sest ega see vaenlase rahvamass oli ka suur, kui vaadata masinate arvu ja mõelda veel palju sinna peale mahub inimesi, siis lisaks nendele Pihkva omadele oli Tallinnas veel ka Balti laevastik sees.
Õnneks ei läinud raadiomaja kaitsel võitluseks. Kõige hullem oli teadmatus, sest ei teadnud, mis mujal toimub. Tagasi sõites olime täiesti õnnejoovastuses, sest ikkagi oma riik. Mida ma võin küll öelda on see, et ma ei mäleta et alkoholi oleks joodud, sest see oli minupoolt ka rangelt keelatud. Relvad ja alkohol ei käi kokku, neid ma olen hoidnud kõigi nende aastate jooksul ikka väga rangelt lahus, sest koos nende kahe koosmõjul tükivad õnnetused juhtuma või keegi saab viga.
Muidugi Saaremaa mehed jäid ka mulle veel raadiomaja kaitsmisest meelde, olid ühed igavesti lahedad mehed. Nendega ma kohtusin veel hiljem ka, kui 1992.a. olime seal, siis tõmmati voodi alt välja kaks kasti relvi, kuid raadiomaja juures olid neil minu mälu järgi kaasas molotovi kokteilid, ja neid süütepudeleid liikus päris palju, sest Tallinna omad tegid ka neid. Nendega oligi nii, et ühed tegid ja kohe jagati laiali.
Võrus oli meil Kaitseliidus tol hetkel tegelikult olemas ka kergekuulipilduja, mille me tollase relvur Kalev Sädega koos ostsime ühe eesti mehe käest.  Aga tolle relva viga oli see, et padrunipesa oli niiskuse tõttu paisunud ja lasi gaase välja, nii et temaga sai ainult ühe lasu kaupa lasta, sellepärast me teda siis Tallinnasse kaasa ei võtnudki. Muidugi hiljem tegime me ta korda.[4]
  
Aivar Kaasla mälestused raadiomaja kaitsmisest 
 
Riigipöörde katsest sain ma teada 19. augusti hommikul läbi raadio, aga sellel päeval midagi veel ei juhtunud. Õhtul tuli Pihkvast Vene sõjaväe kolonn, soomusmasinad läksid ringiga mööda ringteed, aga osa ratasmasinaid tuli ka Võru linna sisse ja sõitis mööda Jaama ja Pikka tänavat. Kõva mürin oli, ma läksin ka vaatama. Nad tulid üsna hilisel kellaajal ja kui ma vaatama läksin, olid nad jõudnud juba ära sõita.
Kutse Tallinnasse telemaja juurde minekuks saime me raadiost, ma töötasin siis Wermos ja  olin just meistrite ruumis, kui Manivald Kasepõld kutsus Kaitseliidu üksusi Tallinnasse. Peale kutsungi kuulmist sõitsin ma ühe töökaaslase autoga Aigar Lipingu poole. Me arutasime asja üle ja ma arvasin, et tuleb minna. Pärast läksin ma veel muidugi töö juurde tagasi, aga kuskil lõunapaiku tuldi mulle ütlema, pole päris kindel, võibolla oli see Kalev Säde, aga igatahes öeldi, et tuleb minna. Seejärel ütlesin ma seda meistrile ja ta andis loa. Läksin koju, võtsin oma asjad ning kokkusaamine pidi toimuma maleva staabi juures peale lõunat.
Kuna venelased hoidsid meil silma peal, siis võttis Liping meid juba enne Liiva tänaval asunud staabis kokku ja rääkis natuke olukorrast. Mäletamist mööda kuskil peale lõunat sõitsime me Ikarus bussidega Tallinna poole, algul pidi küll kokkusaamine toimuma staabi juures, aga hiljem koguneti hoopis praeguse Tamula ääres asuva Rannatare juures. Bussijuhid panid bussidele sildid peale, et ekspressbuss Võru-Tallinn ja siis sellega sõitsimegi kohe Tallina raadiomaja juurde.
Selleks ajaks oli seal juba masinatest ja betoonblokkidest tehtud barrikaad ümber raadiomaja. Seal me tulime bussist välja, Liping käis korra ära ja siis viis meid lähedalasuvasse koolimajja ühte klassi.
Meid oli seal umbes 40 Võru meest, relvi meil oli, neid oli küll vähe, aga siiski oli, aga nendega ei vehitud eriti. Rahvast oli seal palju, seal oli kaitseliitlasi, kodukaitsjaid, mõned politseinikud ja lihtsalt tavalist rahvast. Kodukaitsjad olid majas sees, kaitseliitlased olid väljas. Meie ülesandeks oli eesjulgestus barrikaadide ees, enamasti nende kohtade peal, kus olid taksofonid olemas. Meile anti 2- kopikalised mündid ja telefoninumber, et kui on mingi liikumine või kahtlane asi Vene sõjaväe poolt, siis tuleb antud numbrile helistada.
 Mina olin kolmekesi valves ja kui ma kõndisin meie valvekohast ka natuke ettepoole, siis seal tänava peal nägin ma küll ühte Vene sõjaväe autot liikumas. Aga mingi hetkel ühe liinibussi taga sõitis üks Vene sõjaväe maastikuauto sinna telemaja poole - nii et me saime siis ikkagi ühe kõne teha, sinna ütlesime masina numbri ja et mis suunas auto liigub. Võibolla tulid vastased luurele, ei tea, aga igatahes probleeme nendega ei tekkinud. Nii me olime seal terve õhtupooliku, kuni hakkas pimedaks minema ja Liping tuli meid välja vahetama.
Päeva jooksul me küll väga palju infot ei saanud, aga vahepeal tuli raadiomaja juurest kõlaritest infot, et Moskvas hakkab asi ebaõnnestuma. Tagasi raadiomaja juurde tulles kuulsime me korraga soomustehnika mürinat. Selle peale jooksime me raadiomaja juurde, seal oli kõik vaikne. Mürin tuli Tartu maantee poolt, umbes kahekümnekesi jooksime me sinna suunas, kust mürin tuli, aga kohale jõudes oli tänav tühi ja mürin eemaldus juba. Üks naisterahvas läks mööda, kelle käest me ka küsisime, et mis seal toimus. Ta ütles et venelased sõitsid ära, kahte viimast veeti slepis. Siis me saime ka teada, et Moskva poolt on asi üldjoontes läbi kukkunud ja muidugi rõõm oli väga suur.
Läksime raadiomaja juurde tagasi, mingil hetkel pandi Kaitseliidu üksused nelja kaupa kolonni ja me marssisime Vabaduse platsile ja seal toimus meil rivistus. Riho Ühtegi oli see, kes meid rivistas ja kandis ette Manivald Kasepõllule. Kasepõld tänas meid kõiki ja seejärel marssisime me tagasi raadiomaja juurde ja hakkasime selle sama Ikarus bussiga tagasi Võru poole sõitma. Kuskil tee peal oli see sõjaväe kolonn seisma jäänud, nad parandasid oma masinaid seal. Sõjaväemasinate roomikute alt oli üles tulnud paksult graniitkillustiku tolmu ja bussi viskas ka seda tolmu sisse. Eesti Politsei masinad venelasi igatahes saatsid, meie sõitsime sealt muidugi ühe hooga mööda, ikkagi liinibuss ja nii ühe hooga Võrru välja. Buss pidas kinni Katariina tänava otsas, tulime välja. Üks noormees läks seal parasjagu mööda, hüppasime talle juurde ja küsisime, et mis võim siin Võrus praegu on. Selle peale üles ta natuke kohkunult, et Eesti oma ikka.
Rahva meeleolu oli seal raadiomaja juures väga võitluslik. Tallinna omadel oli seal üsna palju relvi ka olnud ja mulle räägiti pärast, et kui see mürin seal peale hakkas, siis olid ikka torud ka välja ilmunud. Tagantjärgi just Tallinna mehed rääkisid, et nende molotovi kokteilidega oli ronitud naabermajade katuste peale, et siis kui muud üle ei jää, saab neid sealt ülevalt loopida. Ühesõnaga taganeda poleks kuhugi olnud, sellepärast üritati kõik võimalikult ära kindlustada. Me lootsime just seda, et kuna vastased olid ajateenijad, siis nii vastupanuvõimelised ka pole.[5]
„NEIL PÄEVIL SELGUS, KES ON KES.”
 
 4.2.3 Meelis Hüvato mälestused augustipäevadest 1991

 Kuna me olime sõbra Indrek Helistega värskelt tulnud sõjaväest, Nõukogude armeest muidugi, siis meid värvati Kaitseliitu ja me olimegi toetajaliikmed. Toetajaliige, see tähendas seda, et me olime nagu materiaalsed toetajaliikmed, maksime sinna mingit maksu ja niiöelda olime olemas, sest Kaitseliit vajas oma ridadesse noori uljaspäid, kes siis kaitseks Eesti vabariiki „vene karu“ eest.
Kevadel 1991 tulime me sõjaväest, Kaitseliitu astumise täpseid kuupäevi ei mäleta, aga suhteliselt kohe astusime Kaitseliidu liikmeteks, mina tulin küll juba aprilli alguses koju, aga see võis olla seal maikuus, siis olime juba liikmed. Indrek tuli natuke hiljem sõjaväest, aga kuna mul oli juba õemees ka tollajal Kaitseliidus juba, siis kutsutigi meid,  noori mehi, kaitsma Eesti Vabariiki, mida veel ei olnud tol momendil, ehk me olime veel siiski Nõukogude Liit.
Kaitseliidu ringis käisime koosolekutel ja kuna see sündmus 20. august 1991 toimus, siis mul on meeles, et seal olid mingid päevad enne vahetult enne 20-ndat, meid kutsuti kokku niinimetatud eriolukorras. Tol ajal ju mingisuguseid mobiiltelefone ei olnud, aga olid kodutelefonid ja see info levis, sest need inimesed käisid omavahel hästi tihedalt läbi. Kuna mu õemees oli ka juba tol ajal tegev Kaitseliidus, siis see info liikus päris kiiresti meieni, et Tallinnas on midagi tulemas, ega keegi ei teadnud, mis tuleb, et kas võib minna sõjaks.
Meid informeeriti sellest, et Eestis on erakorraline olukord ja meil paluti kaasa võtta esmased hügieenitarbed, midagi süüa, vaba riietus. Mul oli kaasa võtta väga hea varustus, sest sõjaväest tõin ma maskeeringurõivaid ja nendega varustasin ma ka vist Indrekut. Mul oli riiete poole pealt hea varustus olemas, aga mida ei olnud, ei olnud relvi, sest meile ei usaldatud neid.
Aga pöördudes tagasi mineku peale, siis saades teada, et see minek Tallinnasse on suhteliselt ekstreemne, siis 20. augusti lõunaks (kui ma ei eksi) olime kokku kutsutud praeguse Tamula hotelli skatepark´i kõrval asuvasse parklasse. Sinna olid tulnud kaks Ikarus bussi. Niipalju oli siis neid Kaitseliidu liikmeid, kes pidid tulema välja. Aga kõik ei tulnud sinna välja, tegelikult minu mäletamist mööda läks üks buss ainult ja see ei olnud ka veel päris täis.
Selliseid verest väljalööjaid päris palju, ju oli kellelegi ikka elu armas. Aga meie, noored ja uljad poisid tormasime kohe esimesel võimalusel minema teadmatusse. Lõpuks jõudis ka info meile, mis me pealinnas tegema peame. Meid saadetigi raadiomaja kaitsma. Raadiomaja oli juba tolleks hetkeks niiöelda ära barrikadeeritud, sinna ümber oli tegelikult toodud juba betoonpostid, -blokid. Oli moodustatud selline kaitserõngas, autod olid sinna veetud, suured kraanad ja nii edasi. Ausalt öeldes oli see kaitsesüsteem natuke vale, sest seal oleks piisanud ainult tankil toru vahele ajada ja tuld anda … Ütlen veelkord, et meil ei olnud relvi, mitte midagi, olid ainult molotovi kokteilid, kastide viisi, mida siis jagati neile, kes vahetusse läksid. Meil oli ülesandeks tankide rünnaku korral neid kokteile süüdata põlema ja niiöelda hävitada tanke. Kui tõhus see nüüd olnud oleks, on omaette teadus. Minu teada see molotovi kokteil väga seda, Pihkva diviisi soomukit ei hävita, eks ta oleks võibolla mingit kahjustust tekitanud. Nii et jah, puudus oli meil relvadest, relvad olid siis minu arust ainult Aigar Lipingul ja kellelgi veel, kes seal olid eespool, niiöelda Kaitseliidu kõrgemalseisvad juhid.
Meie hooleks oli ainult see raadiomaja kaitsmine ja selle turvamine primitiivsete vahenditega. Meil otsest sidet väga ei olnud, meil ei olnud sidevahendeid, raadiosaatjaid, ehk me olime ka teadmatuses, et mis saab. Me saime vist käskjala kaudu teada, mis teletorni juures toimus ning et tankid sõidavad tagasi.
Jumal tänatud et meil, raadiomaja juures midagi ei juhtunud.
Aga hiljem kui tuli Venemaalt käsk sõduritele tulla tagasi, siis laabus juba asi ruttu ja kähmlusi polnud. Näiteks tagasi sõites nägime me seda tehnikaarmeed, küll osad seisid, või olid kuskil kraavis, ega tehniliselt see varustus neil väga hea polnud, aga neil oli samas palju moona ja see tulevõime oli ka nende eeliseks, sest me olime ju paljaste kätega põhimõtteliselt, seega erilist varianti vastuhakuks meil polnud, peale nende molotovi kokteilide.
Tegelikult me ei saanudki tol momendil aru, mis seal oleks võinud tegelikult juhtuda. Oleks võinud väga kehvasti minna. Ega käsitsi ei lähe ikka väga tanki vastu, sa võid seal olla, aga ilma relvadeta midagi ei tee. Tegelikult meie jätsime kodus isegi  vanemategagi hüvasti, naljaga muidugi, aga seal oleks võinud asi naljast kaugel olla. Võibolla kui seda pealetungi lõpetamise käsku poleks tulnud, siis ma ei tea, kas ma siin oleksingi enam.[6]
Kõigi kolme intervjueeritava väljenduslaad on jäetud muutmata. Nende kolme meenutustes esineb ka vasturääkivusi. Ajalugu koosneb ka inimeste suulistest mälestustest, seega iga inimene teeb ajalugu ning ajalugu on mitmeti tõlgendatav. Hämmastav on see, et inimene unustab veerandsaja aastaga palju, meenutustest kaob konkreetsus, kaovad faktid.
 
[4] Liping, Aigar, 2017. Meenutusi raadiomaja kaitsmisest, veebruar, Artur Vodi, suuline intervjuu, helisalvestis
[5] Kaasla, Aivar, 2017. Meenutusi raadiomaja kaitsmisest, veebruar, Artur Vodi, suuline intervjuu, helisalvestis
[6] Hüvato, Meelis,  2017. Meenutusi raadiomaja kaitsmisest, jaanuar, Artur Vodi, suuline intervjuu, helisalvestis